Miks reklaamivaba tele nôudmine on naiivne?

Muuseas, kas te ei ole siiani aru saanud, et ETV telesaade « Foorum » on tegelikult Baltmani ja Hugo Bossi ühine reklaamsaade ? Iroonia, irooniaks, kuid rääkides reklaamivaba ETV-st, varjutab tihti meie juttu naiivne soovmôtlemine. Peamiselt tehakse viga selles, et sisu asemel tegeletakse meediakriitika sildi all teisejärguliste unenägudega. 

Ükski telesaade ei ole kunagi neutraalne

Kui ma lugesin 19. aprillil Päevalehe ajakirjaniku Lauri Tankleri lugu sellest, kuidas riik rahastab teatud ETV saateid, naeratasin ma kaasatundvalt. Veel üks noor ajakirjanik, kes usub, et on sattunud olulisele teemale, andmata endale aru, et tegelikult on ta kriitika rajatud valedele eeldustele ja tulemuseks on jutt kantud vôltsvaga silmakirjalikkuse ideoloogiast.

Meediateooria oma akadeemilises kujus usub, et iga kommunikatsioon toimib potentsiaalselt môjutajana. Ja seda ka seetôttu, et iga kommunikatsioon toimib korraga erinevatel tasanditel. Muidugi vôib sônum ka sihtgrupist mööda minna ja potentsiaal jääb kasutamata, aga see ei muuda lähteandmeid. Niisamuti sisaldab iga telesaade alati elemente, mis propageerivad teatud kultuurimudeleid. Näiteks vôiks arvata, et poliitiliste teemadega väitlussaade “Foorum” lahkab ühiskonna valupunkte, aga samal ajal vôite kindel olla, et kui paarkümmend tuhat meest jôllitavad tunni aja vältel ekraanil olevaid lipsustatud mehi, siis vähemalt alateadlikult môjutab see nende endi lipsuvalikuid. Sama lugu on ülikondadega.

Selgem on reklaami esinemine mängufilmides vôi telesarjades. Näiteks populaarses telesarjas “Midsomeri môrvad” sôidab inspektor Barnaby suhteliselt uue autoga. Vôite kindel olla, et see auto ilmus telesarja sponsorlepingu vormis, sest briti produtsent ei saaks ühtegi autot ilma lepinguta kasutada, kuna ta riskiks sellega, et auto tootja kaebab ta kohtusse oma firmamärgi loata kasutamise pärast. Isegi nn. väärtfilmide puhul on suhteliselt tavaline, et selles filmis on kasutatud sponsorlusena môistatavat raha. See tähendab, et tegelikult toimub absoluutselt igas saates mingi kauba vôi teenuse esitlemine, mis reaalselt môjutab ka ühiskonna hoiakuid. Just seepärast on naiivsed ka aeg ajalt kostvad karjatused, et ETV tegeleb reklaamiga. Unistus reklaamivabast televisioonist on väljamôeldis, sest sellist sotsiaalset ruumi, kus ei toimi môjutamine, ei olegi olemas.

Just seda DNA kera esitleti ühes hiljutises Raketti
saates kui midagi huvitavat. Kas teile ei tundu see
maailmavaatega manipuleerimine?  :)

Et tôestada neutraalse televisiooni vôimatust, viime oma argumendi lôpuni ehk ad absurdum. Hiljuti sattusin juhuslikult vaatama üht füüsikateemalist lastesaadet ja ma pidin tôdema, et astrofüüsika sildi all tegeleti samal ajal ka teadusliku maailmavaate propagandaga, samal ajal kui tasakaalustavale religioossele maailmavaatele ei antud selles saates vastulauseks üldse sôna. Kôige lôpuks on ka Aktuaalne Kaamera kôige puhtakujulisem propagandasaade, sest ainuüksi eesti keele eelistamine kôikidele teistele keeltele vihjab keelte ebavôrdsele kohtlemisele. Vaatajatele jääb ju paratamatult mulje, et eesti keele rääkimine on normaalne tegevus ja sellisel viisil toimub ka vaataja kultuurieelistuste suunamine.

Kui need näited ritta laduda, siis ei saa ma enam sugugi aru, mis seal vahet on, millisel viisil need saated finantseeritud on. Oluline on hoopis midagi muud. Olukorras, kus ilma “môjutuse ja/ehk reklaamita” telesaadet ei ole olemas, muutub ainsaks otsustavaks kriteeriumiks sônumite sisu. Tôsi, erameedia vaatenurgast on oluline, et nende erakasumi teenimiseks môeldud raha ei läheks avaliku teenuse hüveks. Seepärast defineerivad nemad reklaami eelkôige läbi ostu ja müügi tehingu ja ma olen nôus, et selliselt defineeritud reklaami ETV-s vaja ei ole. 

Segadus reklaamivaba ETV ümber ongi aga tekkinud sellest, et inimesed defineerivad reklaamipuudust erinevalt. Erameedia lobby jaoks on tähtis ainult, et nende kasumiks môeldud raha ei läheks kellelegi teisele. Tavalisele vaatajale on tähtis, et tema televaatamist ei katkestaks tüütud reklaampausid, kus reklaam muutub läbi kordamise ka kohutavalt nômedaks. Ühiskondlikele môtlejatele on oluline, et ühiskonnas oleks ka muid väärtusi peale ostu ja müügi. Et siit edasi minna, siis tuleb avaliku televisiooni puhul vaadelda, mis on kôige olulisem ja leida mingi kompromiss oludes, kus peamine kriteerium on sisu ja mitte kasumi teenimine. 

Televisioon ei ole üksik saar.

Eespool mainitud Päevalehe artikli puhul nägin veel ühte suhteliselt levinud hoiakut, mis tahaks käsitleda nii televisiooni kui riiki omaette saartena. Selle hoiaku kohaselt peaks riik ajama mingit oma asja kusagil nurgas ja mitte sekkuma oma kodanikke ellu. Kui me taolist ideoloogiat pooldame, siis saamegi ühel hetkel täiesti elust vôôrdunud ametnikud. Demokraatliku riigi ideaaliks on siiski mudel, kus riik teeb tagasiside huvides pidevalt tööd kodanike huvigruppidega. Ideaal on see, kui riigil ja tema kodanikel ja ka eraettevôtjatel on ühiseid huvisid. Vôi siis vähemalt huvide kokkulangevusi. Majanduse vallas vôeti seda kokku väljendiga public-private partnership, mis tähendab, et kui riigil ja eraettevôtjal on ühiseid avalikke huve, siis vôivad nad ka koos finantseerida teatud ettevôtmisi. Avaliku televisiooniga on sama lugu. Sisuliselt on tegemist mittetulundusühinguga, kes on vaba levitama oma kodanikuvaateid. Nii ma näiteks arvan, et Keskkonna Investeeringute Keskus vôi SA Arhimedes jagavad ETV-ga teatud ühiseid väärtusi ja seetôttu on täiesti loomulik nende koostöö. Ideaaliks on ikkagi ju vôimalikult suurema sotsiaalse sidususe leidmine läbi vastastikku kasusaavatest partneritest.

ETV koostöösaateid tuleb kritiseerida sisu alusel

Eelnev ei tähenda, nagu tähendaks televisooni partnersuhted kriitikavaba litsentsi. Loomulikult tuleb kôiki neid saateid pôhjalikult kritiseerida, aga seda sisu pôhjal. Saadete riigipoolne finantseerimine oleks absoluutselt lubamatu ainult sellisel juhul, kui riigis valitseks ETV infomonopol. Praegu on aga ka erakanalitel vaba voli teha saateid puuetega inimestest vôi keskkonna probleemidest, kui nad tunnevad, et avalik huvi nôuab objektiivsemat informatsiooni. Niisamuti on vôimalik vaielda nende saadetaga ajakirjanduses vôi sotsiaalmeedias, mis on oma môjult praeguseks juba tugevamgi kui televisioon. Seega, probleem ei ole selles, et riik rahastab saateid, vaid vaid ainult selles, kas ühiskonnas toimib diskussioon olulistel teemadel. Kui informeeritud kodanik avastab, et mingi teema käsitlus on televisioonis on vale, siis tekib ju spontaanselt ka kôige lihtsam suust suhu liikuv kommunikatsioon ja sama informatsiooni käitlemise teisel ringil konstrueeritakse hoiak, mis on oluliselt erinev telesaate versioonist. Valitsevaid hoiakuid ei tekita ju üheselt massimeedia, vaid neile järgnev rohujuure tasandi diskussioon. Et selles veenduda minge sotsiaalmeediasse ja vaadake, kas kodanikud nôustuvad sellega, mida ajakirjandus neile räägib? Väga valikuliselt, eks ole? Oluline on aga see, et môni teema üldse tôstatuks. Nii näeme tegelikkuses, et kui ETV ei tôstata muuhulgas ka läbi nende kritiseeritud saadete mônda probleemi, siis ka sotsiaalmeedia vaikib ja tegelikult avalikku diskussiooni ei toimugi. Samal ajal on aga saadete kriitika oluliseks tagasisideks ka riigile oma poliitikate kujundamisel. Sel viisil vôib ka vaieldava sisuga saade lôpuks olla avaliku hüve môttes kasulikuks.

Kui te nüüd maldate veelkord lugeda mainitud Päevalehe artiklit, siis saadete sisu kohta ei öelda seal suurt midagi, sest see tundubki keerulisem. Tegelikult aga piisab vaid sellest, kui môelda, millist maailmamudelit antud saade edastab. Näiteks on mul hea meel, et ETV-st ei tule Colgate’i vôi Arieli reklaami, sest sellisel juhul oleks mul raske aru saada ühistest väärtustest. Lôpuks on ju ERR ideaalkujul südametunnistuse organisatsioon. Seal töötavad inimesed esindavad ka inimestena samu väärtusi, mida nad edastavad oma kanalitel. Ja vaielge nendega nende väärtuste pinnal. 

Talentidest, fondidest ja ôigetest otsustest

Kas mône looja anne on jumalikult ainuôige ? Kas filmirezhissöör vôib kôiki eirates nôuda oma unikaalse nägemuse teokstegemist? Innovatiivne ettevôtja vôib kôiki eirates tuua välja täiesti uutlaadse toote, millesse keegi eriti ei usu. Romantilisel moel tahaks vastata jah. Romantilisel viisil ulatub veepinnale lugu nii Steve Jobsist, kes toob turule iPadi vôi siis hullust kunstnikust van Goghist, kelle teoseid muutusid geniaalseteks alles pärast looja surma hirmsas viletsuses.

Tegelikkuses on mul tunne, et meie tähelepanu on koondunud eranditele ja samal ajal kui sarnaste protsesside koguhulk on tunduvalt vastuolulisem. Kôik kannatavad kunstnikud ei ole paraku geeniused ja kôik egomaniakaalsed juhid ei vii oma ettevôtet ôitsengule. Otsustavaks saavad ikkagi muud tegurid, kui pelk usk oma jumalikku sädemesse. 

Kui rezhissööril ei ole  isiklikku nägemust vôi ei hooli ta sellest, siis on asi halb. 

Kui vaadata asja looja tasandilt, siis on ôige, et valedel pôhjustel töösse läinud filmid kukuvad tihti läbi.  Kui ühel hetkel muutub valitsevaks lihtsalt soov teha filmi, kombineerides erinevate koostööriikide nôudmiste vahel vôi vôttes filmi sponsorite tüdruksôpru juhtivas bimborollis vôi tehes filmi ainult sellepärast, et ônnestus raha saada, siis ei ole sealt head loota. Seejuures ei ole isegi tähtis, et eiratakse filmile nime andva rezhissööri potentsiaali, vaid lihtsalt selles, et filmi meeskonnal puudub prioriteerne nägemus filmi tervikust. Tihti öeldakse sel puhul, et rumalad produtsendid hukutasid oma nôudmistega andeka rezhissööri. Ma arvan, et see on vaid pool tôde.  Ka produtsendile jääb taoline film häbiplekina külge ja kogu viga on selles, et meeskond üheskoos ei sônastanud, milline on filmi unikaalne olemus valmiskujul. Kui lôppeesmärk oleks kôigile ühtemoodi selge, siis oleks vôimalik hinnata ka kompromisse, mida tuleb teha. Paraku aga tundub, et mônikord on vahend ehk filmitegemine muutunud eesmärgiks omaette ja siis film hävib.

Kuid ka unikaalse nägemuse olemasolu ei garanteeri shedöövri sündi. 

Kuid vôimalik on ka vastupidine versioon. Et kuulus rezhissöör teeb mis tahab ja imet ikkagi ei sünni. Ühele läbikukkumisele järgneb teine ja lôpuks antakse maestrole kätt vaid sellepärast, et ta kunagi oli teine SELLE kuulsa filmi.  Meenutagem näiteks Orson Welles'i, kes tegi “Kodanik Kane”-i ja sellest alates kônetasid tema filmid inimesi järjest vähem, isegi kui friigid oskavad veel nimetada “The Lady from Shanghai”  vôi Shakespeare’i adaptatsioone. Iseloomulik on seegi, et väga suur hulk Wellesi filme jäidki lôpetamata. Vôi Eestist Olev Neuland, kelle filmid pärast “Tuulte pesa” ei äratanudki hiljem sarnast poolehoidu. Neid môlemat ühendas see, et nad olid väga karismaatilised isiksused ja môjusid veenvalt ka veel siis, kui uusi ônnestumisi ei tulnud. See tähendab, et ka tugevad, kompromisse mitte tegevad andekad kunstnikud vôivad eksida oma otsustes. Seega ei saa väita, et ainult rezhissööri usaldades sünnivad tingimata suured teosed.

Sotsiaalne kapital, kui filmirezhissööri ande möödapääsmatu komponent

Üks vastuse suundasid peitub küsimuses, miks niipalju filmikoolidest tulnud rezhissööridest ei sünni midagi geniaalset? Vôib-olla on asi selles, et annet hinnatakse liialt üheplaaniliselt? Annet käsitletakse kui rezhissööri tundetundlikkust ja pelka käsitööoskust, samal ajal kui reaalselt sisaldab filmilavastaja töö olulisel hulgal sotsiaalseid oskusi – inimeste innustamine, motiveerimine, iseenese selgitamine, koostöö jm. See tähendab, et isegi kui Sul on annet ja sa oled valmis palju tööd tegema, ei pruugi see kuhugi viia, kui Sul ei ole môttekaaslasi, kes koos Sinuga tahavad projekti ellu viia. Kasutaksin siinkohas ühte managmendis kasutatavat môistet – totaalkvaliteet, mis ütleb, et ainult toote enda väärtus ei pruugi sarnaste toodete esinemisel anda sulle konkurentsieelist, kuid otsustavaks saab ka klienditeenindus, müük, avalik kuvand jne. Ka andega on sama. Näiteks televisioonis olin sunnitud töölt vabastama paar andekat inimest, sest keegi ei tahtnud nendega koos töötada, mis omakorda sundis mind järeldusele, et vôib-olla on töö lôpptulemuse suhtes koostöö oskus vähemalt sama tähtis kui anne.

Kui siit edasi minna küsimuse juurde, kuipalju on kunstnik oma otsustes vaba, et mitte teha pealesunnitud kompromisse, siis peitub loomulik vastus selle kunstniku sotsiaalses kapitalis, mis on omamoodi “totaalkvaliteedi” sünonüümiks. Vôtame näiteks Veiko Ôunpuu, kes on kahtlemata andekas rezhissöör. Oma esimese filmi “Tühirand” tegi ta paari kopika eest, kusjuures ainsad, kes teda usaldasid, olid tema sôbrad. Mina olin Kultuurkapitalis, kui juba eraraha toetusega valmis filmile küsiti veidi raha juurde. Me hääletasime poolt. Praeguseks on aga Veiko kogunud sellise sotsiaalse kapitali, et tema järgmise filmi stsenaariumit fondides väga tôsiselt ei analüüsitagi, kuna usaldatakse autorit, nii et ka tema produtsendi jaoks on tooteks justnimelt selle rezhissööri nägemus. Seega me näeme, et eelmiste filmide tulemuste ja varasema töökogemuse pealt on rezhissöör omandanud sotsiaalse kapitali, millele antakse raha. Mitte lihtsalt andele. Ja täna vôib Veiko olemasoleva raha piires teha ükskôik mida.

Järele jääb aga rezhissööri isiklik oma sotsiaalse kapitali juhtimise oskus. See tähendab, et ka Veiko ei ole kaitstud läbikukkumiste eest.

Oht, mille nimeks on sotsiaalne lühinägelikkus

Ma arvan, et me kôik oleme üsna paratamatult sotsiaalselt lühinägelikud. Väidetavalt elame me hoolimata elektroonilisest massikommunikatsioonist ikkagi isiklikus maailmas, kus ei ole palju rohkem 200 inimesest, kes üldjuhul esindavad fragmenteerunud ühiskonda üsna ebaühtlaselt. Me kohtume suhteliselt harva inimestega, kes on meist väga-väga erinevad ja seetôttu omistame ekslikult oma kitsa maailmakillu väärtused kogu ühiskonnale. Nii toimib ka tüüpiline enesepettus rezhissööri peas. Ühel hetkel saab maailm tema peas nii terviklikuks, et tal ei ole enam vaja talle vasturääkivate arvamuste môistmist. Ma arvan, et kôige tüüpilisemalt on rezhissöör oma kirest pimestatud väike inimene, kes väga tihti hukub, kui tal ei ole teda ausalt peegeldavaid sôpru. Kutsume seda siis äratuskellaks vôi reality checkiks.

Kuidas fondides toimib sotsiaalne kapital?

Miks see on nii oluline? Vaatleme selleks asju fondide seisukohalt. Olen olnud Kultuurkapitalis, euroopa koostööfilmide fondis Eurimages’is, Avatud Eesti Fondis ja kôikjal olen näinud sarnaseid olukordi. Et môningad otsused tehakse tegelikult rahataotleja sotsiaalse kapitali pôhiselt ja teisalt on alati inimesi, kes on justnagu täiesti reaalsusetaju kaotanud. Kôige tüüpilisemalt on tegemist inimestega, kes on justnagu midagi teinud, kuid kellel on kohe väga kôrged nôudmised. Väga tihti tabab neid äraütlemine just täiesti mööda toimivad suhtlusstiili tôttu. Kuna nad armastavad protsessida ja protestida, siis mônikord küsivad inimesed komisjonides, et vôib-olla me tôesti eksime. Ja nii on Kultuurkapitalis teinekord raha saanud ka inimesed, keda me tegelikult ei usalda. Aga minu 4 aastase kogemuse pôhjal, ei sündinud kordagi taolistest otsustest shedöövreid. Ja paar kuud hiljem olime taas lôhkise küna ees, kui samad inimesed on esitanud uue taotluse, mis kellelegi päriselt ei meeldi. Küll aga vôis kindel olla, et eitava vastuse korral kirjutatakse kaebekirju, meid süüdistatakse küll rahvusvähemuste, küll religioossete vähemuste diskriminineerimises vôi lihtsalt onupojapoliitikas, mis ei luba raha tsunfist välja kantida.

Suvaline rahastusotsuste tegija peab nii ehk teisiti kuulama eelkôige oma südametunnistust ja tôsi on ka see, et reaalselt ei ole ühegi projekti tôsiseltvôetavuseks paremat kriteeriumit, kui seda tegevate inimeste varasem töötulemus ehk sotsiaalne kapital. Ja ometi on kogu maailm täis lugusid, kus tôelisi edulugusid ei ole kohe ära tuntud. Kasvôi näide sellest kuidas “Pipit” vôi “Harry Potterit” lükati esialgu mitmes kirjastuses tagasi. 

Millised on soovitused? 

Millised järeldused me vôime teha? Esiteks, et me kôik vôime potentsiaalselt eksida ja järelikult on vaja mehhanisme, mis seda riski maandavad.

Riigi tasandil on oluline, et rahastusallikaid oleks rohkem kui üks, sest kui ühes fondis (kirjastuses, sihtasutuses  jm) tehakse viga, vôiks geniaalse idee omanik minna reaalselt teiste inimeste juurde. See tugineb eeldusel, et kusagil maailmas ei ole leitud sellist investeerimisanalüüsi meetodit, mis välistaks ebaônnestumised. Faktipôhine analüüs ei kinnita vôimalust, et ainuüksi ühe fondiga on vôimalik saavutada 100% ôigete otsuste tegemine. Järelikult on ainsaks teeks vôimaluste paljususe garanteerimine.

Fondi tasandil tuleb paika panna mingid môôdikud. Need ei välista eksimusi, aga keskpikas perspektiivis suudavad nad korrigeerida otsuseid. Avaliku sektori fondide peamine probleem on see, et ükski môôdik ei pruugi täpselt peegeldada seda, mida otsitakse, sest hea idee kasumlikkust kogu ühiskonnale on väga raske môôta. Küll aga on vôimalik kasutada sümptomaatilisi môôdikuid. Näiteks filmide puhul looks ma vähemalt kaks eri tüüpi rahajaotust, kus ühes on môôdikuks publiku arv (jättes spekulatiivseks piiranguks kôik selle, mis laiemas plaanis on seotud avaliku eetika ja moraaliga) ja teine raha on môôdetud festivaliesinemiste ja diskussiooni ehk tsiteeritavuse hulgaga internetis.  Kui neid kriteeriume ei suudeta täita, siis peab fondi juhtkond midagi muutma.

Lôpuks looja tasandil on oluline, et kui Sulle ei anta raha ja sul ei ole palju sôpru, siis on vôib-olla probleem Sinus eneses. Maailm on kindlasti karm ja üksikisiku geniaalseid ideid ei pruugi tänamatu maailm môista, kuid lôpuks taandub asi sellele, kas looja suudab end arusaadavaks teha vôi mitte.  Ja kui sa tôesti ei suuda, siis on vôib-olla tegemist enesetaju häirega, sest kôik ideed ei olegi head.  Isiklikult mina kuulan alati mida môtlevad need inimesed, kelle arvamust ma usaldan. Mulle meeldis lugu Grigori Kromonovist, kes oli legendaarne kahtleja iseendas, aga kes suutis enda ümber koguda andekate inimeste seltskonna, kes aitasid tal otsustele jôuda. Ei olegi palju kurvemat pilti, kui see kunstnik, kes usub, et on geenius ja ühel hetkel ei suuda ta enam môista, miks teda enam ei kummardata. Ma arvan, et ta lihtsalt on loobunud kuulamast, mida inimesed räägivad. Aga filme ei tee me endale, vaid teistele. 

Stsenaariumi probleemidest suurtes filmides

Vaatasin ehk hilinenult kahte filmi filmi “Margin call” (2011. Rezh. J.C. Chandor ja “Dangerous Method” (2011. rezh. David Cronenberg) Auhinna kampaaniate ajal ônnitleti Kevin Spacey’t, kes justkui tegi oma “karjääri soorituse” esimeses mainitud filmis ja teine film oli valitud Veneetsia festivali vôistlusprogrammi.

Môlema filmi puhul hämmastas mind teatud hoolimatus stsenaariumikirjutamise tuntud seisukohtade suhtes. Ma muidugi ei ütle, et nad rikkusid stsenaariumikirjutamise reegleid, sest see oleks naiivne ja normatiivne, vaid hoopis viljakam on vaadelda neid filme koos môningate kôrvalekalletega.

Üldiselt on kogu maailma loomingulistel monteerijatel (nagu Tambet Tasuja Eestis) ja stsenaariumi toimetajatel üldine efektiivsusetaotlus,  mille kohaselt ei tohiks tegelased üle rääkida seda, mida vaataja on kord juba ekraanil näinud. Vastupidiselt vôiks ütelda, et teatud osa detektiivilugudest ju koosnebki taolistest ümberjutustustest, aga üldiselt on muidugi on taolises reeglis oma iva sees. Peamine vastuargument nôuaks iga ümberjutustuse korral, et tegelase kône sisaldaks midagi uut karakteri kohta, mida vaataja veel ei oskaks aimata. Filmis “Margin call” on aga väga kummaline episoodide jada, kus kolm korda toimub umbes sama dialoog, mille käigus räägitakse ümber seda, mida vaataja juba teab. Nimelt avastab madala astme “trader” ühe numbrite jada, mis viitab sellele, et firma on virtuaalselt pankrotis. Ta helistab oma otsesele ülemusele ja palub tal kohale tulla. Otsene ülemus tuleb kohale, vaatab arvutiekraanile ja palub trader-il talle seletada, mis see kôik tähendab. Vaatajatele antakse esimest korda see seletus. Seejärel helistab otsene ülemus omakorda oma ülemusele ja palub tal kohale tulla. Dialoog on pôhimôtteliselt sama. Ka see ülemus tuleb ja ta soovib aru saada, mis seal ekraanil talle vastu vaatab. Talle antakse uuesti seletus, mida me juba kord kuulsime. Hiljem aga tuleb seda sama asja seletada veel kohaliku panga-investeerimisfirma juhatuses ja seejärel laiema grupi koosolekul, kus räägitakse üle, et trader leidis midagi ja helistas oma ülemused välja.

Selline kordamine oli minu jaoks selle filmi üks huvitavamaid osasid, ent samas on see midagi, mille tavaolukorras oleks erinevad analüütikud välja lôiganud. Sest “vaataja” sai juba aru, mis toimub. Nüüd vôib aga küsida, miks on see kordus sellisel kujul filmi jäänud. Ma ise arvan, et mängu tuleb pigem isiklik faktor, kui tôsine arvestus. See tähendab seda, et vôimalik on uskuda, et filmitegijad arutasid, et filmi sônumi sisuks on muuhulgas panganduse struktuuri näitamine ja kuna filmis mainitud finantsprobleem on väga keeruline, siis tuleb seda rumala vaataja jaoks mitu korda korrata. Vôimalik on aga ka see, et filmi peamine autor väga ei hoolinud stsenaariumi analüütikutest, sest pärast Lehman Brothers’i kokkukukkumist oli igasugune finantskrahhi teema niivôrd kuum, et see vôimaldas ka ebatavalisi stsenaariumimeetodeid. Ma ise usun pigem just sellesse, sest mingil hetkel laguneb filmi lugu koost ja pôhi sisuks saavad erinevate tegelaste dialoogid ja monoloogid raha teemadel, ilma et need tekstid viiksid tegevust edasi. Ühteäkki edastatakse meile dramatiseeritud kujul esseed raha paradoksidest kaasaegses ühiskonnas.

Michael Fassbender on Jung ja Keira Knightly on Sabina
Spielrein,  käimas on klassikaline psühhoanalüüs

David Cronenberg on tuntuks saanud just vastuoluliste teemade käsitlejana ja seetôttu ei olnud tema pöördumine Freudi ja Jungi maailma mitte väga üllatuslik.  Selle "Dangerous method"-i stsenaarium üllatas aga samuti oma liiga läbipaistvate traagelniitidega.  Filmi üheks teljeks oli noore psühhoanalüütiku Jungi armastuslugu ühe hüsteerikust patsiendi Sabinaga ja teiseks teljeks oli lugu Jungi ja Freudi keerulistest suhetest.  Nende kahe loo jutustamisel, kulges patsiendi lugu omas vääramatus rütmis, samal ajal kui Jungi Ja Freudi suhted olid edastatud väga skemaatiliselt. Näiteks räägib Freud seal paaril korral, kuidas psühhoanalüüsi meetodil on palju vaenlasi. Reaalselt aga neid vaenlasi ei esitleta ja see teema jääb tegevuse môttes ka välja arendamata. Tundub, nagu oleks see teema toodud sisse vaid seepärast, et ajalooliselt tôesti see nii oli.  Samas aga ütlevad “stsenaariumi efektiivsuse” reeglid, et dialoog, mida ei toeta tegevus, ei ole väga soovitav...  Sama lugu oli ka Jungi müstitsismi seletusega. Kui Freudi väited kôige taandamisest seksuaalsusele leiavad illustratsiooni kasvôi Jungi ja tema patsiendi suhte arengus, siis Jungi “kollektiivse alateadvuse” vôi erinevate müstitsismi teooriate illustreerimist mingi tegevuskäiguga oluliselt ei toimu.  Saan aru, et seda probleemi üritatakse kompenseerida paari üsna triviaalse detailiga, kus Jung ja tema armastatu môtlevad teatud asjadele üheaegselt ja Jung ütleb, et ta ei usu juhustesse.  Mulle ei olnud see eriti veenev.

Kokkuvôttes on “Dangerous method” näide sellest, kuidas autoritel on peas erinevad ideed ja nad üritavad neid kokku panna ühte filmi, kuid erinevad vorminôksud mida nad kasutavad ei ole ometi väga orgaanilised.  Ehk film komistab väga sagedase probleemi ette, et ühe filmi käigus tahetakse jutustada korraga palju erinevaid asju. Mul endalgi on sama probleem tuttav ja komistanud olen selle reha otsa küll. Oluline on aga see, et kui filmil on oluline teema ja staarnäitlejad, siis on filmivaatajate enamus valmis silma kinni pigistama nende vigade suhtes, mida heidetaks ette näiteks eesti filmides. 

СV parandused

Kui ma olin Venemaal, siis avastasin, et internetis on info levimas ikka väga huvitaval telefonimängu meetodil. Googeldasin siis ennast ja nagu taolisel puhul ikka avastasin asju, mida tahaks veidi parandada. Tean, et see on üsna lapsik, aga miks mitte.
Esiteks ma ikka ei saa lugeda "Tapvat Tartut" oma esimeseks filmiks, esiteks seepärast, et veel enne seda proovisin veidi kätt filmi katsetamisega ja teiseks ei ole ka "Tappev Tartu" täispikk film, kuna on liiga lühike. Umbes 66 min. Lôpuks puht vormiliselt vôttes, ei ole tegemist tänapäeva môttes professionaalse filmiga, kuna selle tegemiseks ei sôlmitud ühtegi lepingut, mistôttu ma ei saa öelda, et mul oleks sellele filmile mingeid muid ôigusi peale moraalsete. Seega, minu filmograafia algab kinofilmide môttes alles Klassiga, mis on minu esimene kinofilm. "August 1991" on lääne klassifikatsiooni järgi ka telefilm, mis ei tule kinofilmide arvestuses arvesse. Kui ma kirjutaksin sinna ise midagi rohkemat, siis süüdistataks mind selles, et ma teen rahvusvahelist standardiseerimist eirates oma filmograafiat pikemaks.

Seega rangelt vôttes on minu filmograafias ainult üks film. "Klass". Üksainus.

Teiseks, mul on alati piinlik, kui minu eluloosse märgitakse, et kirjutasin "Vana daami külaskäigu". Olgem ikka ausad. Ma ei teinud seda. Ma lugesin stsenaariumit ja tegin sellesse paar ettepanekut, millest vist midagi ei arvestatud. Ja raha ma ka selle eest ei saanud. Millegipärast pandi nimi tiitritesse...

IMDB järgi olen ma ka näitleja. See on muidugi nali. Tôsi, ma olen paaris filmist läbi joosknud episoodilise ilmumisega, aga seda ei saa ikka näitlejatööks lugeda.

Vene Wikipeedia andmetel esinesin ma Eesti Televisiooni juhina venekeelsete saadete vähendamise eestvedajana. See on samuti vale, sest PBK, kes sellise uudise tegi, ei soovinud minu käest kommentaari vôtta, millest oleks välja tulnud täpselt vastupidine. Tookord 2004. aastal ma arvasin, et venekeelsetel saadetel ei ole môtet, kui nad on eetris ebasobival ajal. Seepärast pidasin vajalikuks eraldi venekeelse kanali tegemist, nii nagu eesti raadios on Raadio 4. Täna ma arvan, et venekeelset avalik-ôiguslikku venekeelset telekanalit enam ei ole vaja, sest see ei suudaks vôistelda vene kanalitega ja teiseks on lineaarse televisiooni vôimutsemise aeg läbi.

Kannatuse jäävuse seadus?

See tekst ilmus Positmehe AK-s 19.02.2012

Kuidas me Eestist räägime ? Kuidas me saame Eestist rääkida ? Hüpeldes ajalehtede ja sotsiaalmeedia vahel, on mul tunne, et meie avalikus ruumis on kaks vastanduvat Eesti kirjeldust, mis kaugenevad üksteisest valguse kiirusel. Nende omavaheline môistmine tundub olevat keerulisem kui peeretuste ja kükktantsu abil tulnukatele « Kalevipoja » jutustamine.

Kummatigi tahaks ma kahelda môlemas diskursuses. See tähendab, mitte faktides eitamist, vaid ridade vahele jäävas ideoloogias kahtlemist.

Valitsuse empaatiapuudus

Ühele poole jääb peamiselt reformierakonna ja tema apostli Ansipi retoorika, mille pôhitunnuseks kannatuse empaatiline mittetunnistamine. Viimastel nädalatel on taolise empaatiapuuduse kriitika seoses ACTA diskussiooniga omandanud Eesti kohta üsna eepilised môôtmed. Olgu aga siinkohal ülekorratud, et ma räägin retoorikast, mitte tegudest, sest eesti valitsuse majandusotsused viimastel rasketel aastatel on isiklikult mulle olnud arusaadavad, sest kui raha ei ole, siis ei saa seda ka kulutada. Ja môte laenamisest ilma konkreetsete tuludeta silmapiiril, tekitab minus ainult vappekülma. 

Samas olen alati hämmastunud, kui Ansip keeldub oma peamistes sônavôttudes tunnistamast, et osa elanikkonnast elab kriisi läbi väga valuliselt. 2009. aasta Postimehe arvamusliidrite lôunal esines Ansip kônega, kus ta oli harvaesinevalt enesekriitiline. Seal tunnistab ta, et Eesti seisab vastakuti väga reaalsete probleemidega. Meenutades 2008. aasta eelarve tegemist tunnistab ta: “Jah, praeguste teadmiste juures oleksid valitsuse otsused ilmselt olnud teistsugused. Palkade tõstmise võimalusi arutades oleksin ka mina pidanud olema pessimistlikum. Eksisin. Ilmselt mitte esimest ega ka viimast korda oma elus.” Kuid seal samas sooritab ta savisaareliku retoorikavôtte ja näitab kuidas kôik eksisid. Sealhulgas ka ajakirjandus. Sealt edasi on Ansipi kôik peamised esinemised sarnanenud pôhilisele mudelile, kus iga raskuse tunnistamine on alati raamistatud seda kustutada püüdev ôiendus. Sel nädalal (15.02.2012) Riigikogu infotunnis pakkus peaminister ühe sarnase stiilinäite: “Kui võrrelda praegust suhtelise vaesuse taset Eestis teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega, siis me näeme seda, et teistel on asi veel hullem ehk meie oleme seal paremas pooles./…/ Aga ma mitte mingil juhul ei ole nõus ütlema, et meil on olukord hea.» See jutt oleks justkui tasakaalus, aga paraku reageerib avalik ruum pigem juba kinnistunud kuvandile Ansipist kui kannatuste eitajast, sest seda peetakse Ansipi kuvandi pärisosaks. See on pôikpäine retooriline optimism, mille näiteks on tema eelmise aasta ERR antud peaministri intervjuu: "Me oleme väga pikkade sammudega juba liikunud Põhjamaade poole. See võtab aega, aga ma väga loodan, et kui me nii jätkame, siis ükskord me sellele tasemele jõuame." 

Oluline on märgata, et tegemist ei ole siiski ainult peaministri isikliku retoorikaga. Sarnane oli ka Urmas Paet 19. jaanuaril ilmunud artiklis “Eesti headusest arvude keeles”. Artiklis näidatakse, kuidas Eesti asub erinevates rahvusvahelistes edetabelites suhteliselt headel positsioonidel, mis justkui tôestab, et kôik on reaalsete vôimaluste piires väga hästi läinud. Paet teeb artiklis siiski ühe metodoloogilise vea, et ta ei näita trende, sest paaris Eestile olulisemas edetabelis oleme me langenud vôrreldes eelmiste aastatega. Sel viisil ei ole kôrge koht majandusvabaduse vôi demokraatia edetabelis eriti kônekas, kui me samal ajal asume langeval nôlval.

Kas me saame selleks, kellena me ennast kirjeldame?

Taolise valitsusretoorika peamiseks probleemiks on empaatilisest dialoogist keeldumine, sest isegi kui faktid on neis kônedes ôiged, ei saada ühendust auditooriumi subjektiivselt tajutud probleemidega. Tôsi, taolisel retoorikal on ka vähemalt üks oma ratsionaalne ôigustus, mis tugineb arusaamale, et meie riik ongi see, kuidas me sellest môtleme. Kui me hädaldame on meie riik halb ja kui me oskame igas olukorras ilusat näha, on ka riik hea. Riigi teenustel ei ole objektiivset kvaliteedikriteeriumit, nii nagu me tegelikult ei tea, milline peaks olema politseinike arv tänaval turvatunde tekkimiseks. Taoline teooria on hea, kuni hetkeni, mil kognitiivne dissonants poliitikute kône ja neid reaalsus teisiti tajuvate kodanike vahel rebeneb liiga suureks. Sel hetkel sünnitab valuline subjektiivne kogemus liialdatud vastureaktsiooni, mis keeldub kuulamast ka seda, mis poliitiku jutus on ratsionaalset. Ja kui me mööname, et riik eksisteerib ainult meie vaimse kokkuleppena, siis on kodanike ettekujutuses kostev hädakisa tôeline riiklik probleem.

Kannatuse väljenduseks on iga ettekääne hea.

Valitsusvastase retoorika tunnuseks on subjektiivse valu esmatähtsus, mis oma negatiivsuses üritab alati üle pakkuda valitsuse optimismi. See tuletab meelde Shopenhaueri nägemust kannatusest, kui inimeksistentsi universaalsest tingimusest. Selle saksa filosoofi järgi on inimese peamiseks seisundiks mingi puuduse tajumine, millest tuleneb ka valu ja rahulolematus. Tihti ei pruugi inimene ise saadagi aru, mis on rahulolematuse tegelikuks pôhjuseks ja nii sobib iga ettekääne häirekella löömiseks. Sisemine pinge vôi individuaalne rahuldamatus sublimeerub mureks maailma pärast. Kui uskuda seda teooriat, siis on mure Eesti pärast vähemalt sama subjektiivne, kui valitsuse kinnitus asjade kôige paremast kulgemisest.  Nii vôi teisiti, lugeda môningaid Ôhtulehe vôi Delfi juhtkirju, sobrades samal ajal sotsiaalmeedias otsingusônadega allakäik vôi iseseisvuse reetmine, siis avaneb meile masendav pilt. Olgu opositsionäärideks rahvuslased paremalt tiivalt vôi ebainimlikku kapitalismi ründavad vasakpoolsed, môlemal juhul kraaksuvad kaarnad katastroofi juba laibalôhnalise Eesti kohal. Lisada tuleb veel paremaks maitseks konspiratsiooniteooriaid juutide, vabamüürlaste, KGB vandenôudest ja eesti poliitilise eliidi loomupärasest reeturlikkusest. Neid viimaseid tekste toetavaid inimesi on piisavalt vähe, et valimistel senist jôuvahekorda oluliselt muuta, aga piisavalt palju, et uskuda teatud elanikkonna meeleheite tôelisust. Samal ajal toimib aga selleski retoorikas teemade sobitamine vastavalt subjektiivsele valule.

Eestlaste väljaränne : kas kultuuriliselt programmeeritud vôi poliitiliselt sunnitud ?

Vôtame näiteks eestlaste väljarände käsitlemise. Tegemist on nn. kôlakambri efektiga kommunikatsioonis, kus piisavat resonantsitekitavat fakti vôib pôhjuste otsimisel paigutada suvalisse konteksti. Üksteist tsiteerides ja môtteid edasitagasi pôrgatades, hakkavad moodustavad faktid enda ümber uue konkteksti, rebides end lahti igasugusest varasemast teooriast. Nii on naiivne arvata, et eestlaste väljaränne on pôhjustatud ainult Eesti elu katastroofilisest juhtimisest. 

Rahvastiku arvu progrnoos

Vôtame vôi vôrdluseks Tartu Ülikooli Välis-Eesti Uuringute Keskuse väite, et aastaks 1914 oli Eesti kaotanud väljarändega 20% oma rahvastikust.[1] Tookordse väljarände üheks oluliseks eelduseks oli rändepiirangute kaotamine Venemaal ja eesti sulaste vôimalus tôusta sotsiaalsel redelil, kui Venemaale minnes nad said peremehena endale maatüki. Samas on see ju sama periood, millest räägitakse kui optimistlikust ärkamisajast. Analoogia pôhjal ei tohiks praegune väljaränne tulla üllatusena, sest selle juured on vähemalt nôukogude ajal Lääne sugulastelt saadud pakkides ja soome televisioonist nähtud reklaamides. Nii oli juba meie tollaaegses kultuuris teadmine, et välismaale läinud eestlased elavad tunduvalt rikkamalt. 90. aastatel ei toimunud massilist väljarännet vaid seetôttu, et oli vaja viisasid ja hiljem isegi viisade olemasolul, ei olnud töölubade saamine lihtne. Samal ajal aga üheaegselt rahvusliku vaimuga tugevnes meie kultuuris ka selle vastandväärtus, nii nagu ikka ühes kultuuris vôib leida samaaegselt vastanduvaid teemasid. Seega tekkis koos meie vabanemisega tugevamalt kui Nôukogude ajal Eesti kui perifeeria teema. Selle lakmuspaberiks on meelelahutustööstus. Maailma metropolide meelelahutustööstus on suhteliselt ignorantne välismaise meelelahutuse suhtes. Kui perifeeria popartistid esinevad ilma sunduseta vôôrkeeles ja televisioonis jooksevad välismaailma normaliseerivad programmid, ei paista mujale minek ka kultuurilises môttes kohutav. Euroopa Liiduga ühinemine aitas vôtta viimased administratiivsed tôkked välismaale elama minekuks ja kôik, mis järgnes oli ju tegelikult ammu ühe vooluna meie kultuuriteadvuses programmeeritud.

Kannatus, rahulolematus ja eneseviha kui universaalne nähtus

Analüüsides väljarände päevapoliitilist kirjeldust, näeme tüüpiliselt populistlikule poliitilisele retoorikale, et eelistatakse tekitada kunstlikult lähiajaloo totaliseerivaid pôhjus-tagajärg seoseid, sest keerulisem analüüs ei sobi ärapanemiseks. Omal viisil toimub ka siin dialoogist loobumine ja järele jääb ainult vastase eemaldamise imperatiiv. Kultuuriliselt süvendatakse aga samal ajal absoluutse lootusetuse diskursust, mis vohab eriti köögilaua ja sotsiaalmeedia vestlustes. Seal taandub kogu jutt Eestist erakordselt läbikukkunud. Nii sünnivad väljendid “Ah, see on ju eesti poliitika. Tüüpiline eesti korruptsioon. Jne” Soovimata seda ümberlükata, sest subjektiivseid hinnanguid ei olegi vôimalik kehtetuks kuulutada tegin vaid pealiskaudse ringreisi Google’i abil teistesse maadesse. Iiri ajaleht “Independent” kirjutab:”Meie poliitiline kultuur tuleneb ohtlikust iiri bipolaarsusest – ühelt poolt madal enesehinnang ja samaaegselt erakordne enesekindlus./.../ Aga ma tean, et ülehinnatud enesevihkamine on Iirimaa tavaline ”[2] Sama päeva Guardianist leian joodikute piltidest koosneva kunstinäituse arvustuses lause: «Liialdus ei ole mitte alkoholis, vaid Brittide enesejälestamises. »[3] Seejärel on juttu brittide moraali haigusest. Prantsusmaalt teatatakse, et nende maa on pessimismi maailmameister 2011. aastal. Ajalooteemaliste filmide käsitlemisel leian lause: “Veel üks film Prantsusmaa rollist Holocaustis sisendab, et Prantsusmaa on enesevaatluse asemel valinud enesevihkamise tee.” Sellel olevat aga sügavad juured, sest filosoof Paul Thibaud pakub, et ilma enesevihata ei oleks vôimalik olnud ka 1789. aasta revolutsiooni. Eneseviha olevat üks sealsete intellektuaalide tunnuseks, nii nagu juba Voltaire rôômustas prantsuse vägede kaotuse üle preislastele. Kas see annab vihje, et kui dialoog ei toimi, siis väljendub rahulolematus lôpuks ikkagi vägivallas? Ükski eelpool toodud môttekildudest ei tôesta, et meil on hea, sest teistel on halvem veel, vaid pigem seda, et rahulolematus omamoodi subjektiivselt paratamatu nähtus erinevates ühiskondades. Ja selle tôestuseks ongi see, et hoolimata ühiskondade tegelikust heaolutasemest, ei ole rahulolematus kunagi puudunud, sest kui vaid Eestis oleks erakordselt halb, siis on kôik Prantsusmaal vôi Inglismaal protestivad kodanikud vaid haletsusväärsed hellikud ja kôik need, kes millegipärast ei ole soovinud viletsuse orust Afganistanist veel emigreeruda on ilmselt vaimse arengupeetusega.

Rahulolematus on rohkem seotud lootuse, kui reaalse olukorraga

Kui me mööname, et inimloomusega kaasa antud paratamatu rahulolematus eksisteeriva olukorraga ei ole niipalju seotud ühiskonna objektiivsete näitajatega, kuivôrd hoopis subjektiivse tajuga, vôid ometi küsida, milline faktor siis tegelikult kontrollib meeleolusid? Hüpoteesina usun, et selleks on lootus. Lootus, et kohe-kohe läheb paremaks. Seepärast olid eesti inimesed 90. aastate viletsuses optimistlikumad. Seepärast teavad erinevate maade revolutsioonid, et pärast hirmsaid tapatalguid ja purustusi, vôivad inimesed ikka olla ebaratsionaalselt rahulolevad, samal ajal kui on stabiilseid ja kôrge elustandardiga riike, kus üks demonstratsioon ajab teist taga.

Modernismi kriis redux

Kuidas aga on meil lood lootusega? Jäädes retoorika tasandile, vôib näha teatava üllatusega, et nii valitsuskoalitsioon, kui tema kriitikud esinevad tegelikult sarnaselt lootuse platvormilt. See on usk paremasse tulevikku.  Valitsus väidab, et nende juhtimisel tôuseb Eesti ôitsengule ja samal ajal kui erineva tasandi vastalised väidavad, et kui valitsus eemaldada, (radikaalsemate versioonis tuleb eemaldada ka vabamüürlased, kommunistide jne) ning kui juba hommepäev viia läbi inimeste meelemuutus suurema ratsionaalsuse vôi eetilise rahvusluse suunas, siis tuleb pidu ka meie ôuele. Taolist môtlemist loeb François Lyotard modernismi tunnuseks.  See  vastandub traditsionalismi nägemusele, kus kôik olevikus toimuv on vaid mineviku kuldaja kahvatu vari. Traditsionalismi kohaselt ei saa elu enam iial olla nii hea, kui tol muistsel ajal, mil inimesed teadsid ussisônu vôi istutasid lilli Pätsi aegse ilusa kodutalu ette. Lyotard’i kohaselt on juba kristlus moderne, sest jutlustab lunastuse vôimalikusest kusagil tulevikus. Veidi hiljem tuli Valgustuse nägemus tulevikust, kus ônn saabub siis, kui kôik inimesed ôpivad ratsionaalselt môtlema. Moderne on ka kommunismi, mis samuti pidi kôiki inimesi tulevikus ônnelikuks tegema ja seejärel andis oma lubaduse ka kapitalism, mille kohaselt vôis igaüks tulevikus rikkaks saada. Viimane selles reas oli demokraatia, mille lubadused on murenenud pärast Iraagi ja Afganistani sôdu, mil on selgunud, et mitte kôik kultuurid ei taha kohe demokraatiat ja samal ajal on vigase demokraatiaga Hiina ja Venemaa viimastest majanduskriisidest lihtsamalt läbi tulnud. Ehkki kôik need ideoloogiad on ajaloos mitu korda juba pankrotti läinud ja teoreetilisel tasandil räägitakse postmodernismist, siis tegelikult elab modernism kohustusliku lootuse kujul edasi kôikide poliitikute valimiseelsetes lubadustes sôltumata nende erakondlikust värvist

Modernismi kriisist tuleb aga rääkida juba mônda aega jälle tôsisemalt, sest konflikt parema tulevikulubaduse ja empiiriliste andmete vahel näib muutuvat aina tôsisemaks eelkôige Läänemaailmas. Sôltumata sellest kas pôhjuseks toodakse demograafia, maailmamajanduse teisenenud dünaamika, vôlgu elatud valitsemisviis vôi piiranguteta kapitalism, teatud muudatused on juba tootmas tulevikku, mida ükski poliitika ei suuda muuta. Sellele vastukaaluks on optimismi sisendajate argumendiks jäänud peamiselt teoreetilised plaanid oma teadmistepôhise ühiskonna tööviljakuse tôstmiseks. Näiteks Eestis ei ole 20-30 aasta perspektiivis võimalik sündimuskäitumisega kompenseerida 1990ndate sündimuse langusest tekkivat “demograafilist auku”.[4] Eurostati 50 aasta prognoos kohaselt väheneb rahvaarv 13% ja eakate osakaal tôuseb 30%. Mediaanvanus on siis 47 aastat. Seejuures on see prognoos tehtud arvestusega, et toimub tööjôuturu survel ka teatud sisseränne, mis muudab rahvuslikku kooslust.[5] Kas meil on ratsionaalseid argumente uskuda, et me suudame seda tulevikku muuta, kui me senise 20 aastaga Kas meil on ratsionaalseid kogemusele toetuvaid argumente uskuda, et imeväel tôusva tööviljakusega kompenseerida inimressursi vähenemist ja säilitatakse heaoluriik ? Vaadates seda, kuidas kogu Euroopas on viimaste aastakümnete jooksul oldud vôimetud midagi muutma, siis vôib tulevikku vaadates ju pigem eeldada jätkuvaid kriise. Ei ole ju ometi juhus vôi hajameelne volontarism, mis paneb môtlema koolide sulgemisele vôi päästekommandode arvu vähendamisele. Need on pigem sundkäigud ja sama pildi üksikud detailid, mis ei jää lisata.

Chicago ülikooli professor Raghuram Rajan hoiatas, et lääne majanduse 20. sajandi tugevus ei suuda juba praegu rikka maailma töötajate ootusi täita.„Valitsused andsid 1960. aastatel tonnide viisi lubadusi, kui kasv oli väga suur. Kogu tööstusmaailmas oli heaoluühiskond. Ja siis 1970. ja 1980. aastatel hakkas kasv aeglustuma,“ ütles Rajan. „Mõned riigid, Suurbritannia ja USA, üritasid seda elustada piirangute tühistamisega ja said mõne aja hakkama, aga üldine kasv tööstusmaailmas on liiga aeglane võrreldes lubadustega, mida me oleme andnud.“ Ka Eestis on sama hoiatussônumit järjepidevalt edastanud näiteks Hardo Pajula. Pärast 30 aastat kestnud majanduslikku deregulatsiooni vôib teoreetiliselt ehk näha järgmist ressurssi rahvusliku tulu ühtlasema jaotamise vasakpoolses poliitikas, aga sedagi vôimalust tajutakse pigem ajutise ventiilina. Pigem on Läänemaailma analüütikud pessimismilembelised. Viimasel Davosi foorumil maailma meedia ohtralt muuhulgas think-tank Eurasia Group’ist Ian Bremmerit, kes oli mures demokraatia taandumise ja ebavôrdsuse pärast, mis on muutumas ülemaailmseks klassisôjaks. “Arenenud riigid on struktuurses kriisis. Globaalne majandus suunab poliitikat, samal ajal kui majandust ennast suunab geopoliitika. See kôik aga toimub globaalse liidri puudumise taustal.[6]

Allakäik ei ole ajaloo lôpp

Lääne allakäigu kirjeldamine läheks väga pikaks ja minagi valisin siin vaid mosaiigina môned arvamuskillud, aga senise ilusa tuleviku ärajäämisega vôib arvestada vähemalt kui ühe vôimalusega tulevikustsenaariumitest. Huvitav on seejuures tôsiasi, et kriisis on tegelikult vaid üks suhteliselt hiljutine riigimudel. Heaoluriik, kus inimesel tekkis vôimalus enneolematul määral loota riigile, tekkis ju vaid napilt 150 aastat tagasi ja juba oleme sellega arvestama hakanud kui loomuliku inimeksistentsi koostisosaga. Mis aga on 150 aastat inimkultuuri 10 000 aasta kôrval? Kui me vähegi usume, et heaoluriik on kriisis, sôltumata parem vôi vasakpoolsest poliitikast, siis peame arvestama, et samaaegselt majanduse ja riigi kohandumisprotsessidega, hakkab muutuma ka meie kultuur. Seda on ajaloos korduvalt juhtunud, sest ajalugu ei lôppenud ju ka siis, kui pärast barbarite vallutusi jäid Rooma Foorum kitsede karjamaaks. Üks kultuur asendus teisega, noored armusid ja said lapsi, loodi uusi eeposeid, aga need muutused olid valulised, sest enamikke muutuste teine nimi on purunemine ja millegi vana lammutamine. Kas mureneb rahvusriigi senine ideoloogia ja asemele tuleb pragmaatilisem majanduskeskne tuumik, mis suretab nii môndagi. Vôi püstitab rahvuslik eneseteadvus majandusele tôkkeid, mille järel laguneb unistus rikkusest. Mis veel vôib valuliselt kaduda?

Tuletagem aga meelde, et kogu see kriisikirjeldus paigutub modernismi diskursusesse, samal ajal kui on olemas ka peamiselt loodusrahvastele omistatud tsükliline ajataju, mis ei eeldagi, et tulevik vôiks olla ilusam. Seal ei ole “paremaid ja halvemaid aegu. On vaid hetk, milles elame praegu.” Nii nagu ka näiteks Vana Kreeka jumalate süsteem ei pakkunud tulevikku jäävat lunastust, vaid aastast aastasse korduvaid viljakuspidustusi. Ma tegelikult ei usu, et me suudame loobuda tulevikku suunatud lootusest, aga mingisuguseid kultuurilisi muudatusi tuleb igal juhul oodata. Üks neist on ilmselt kogukondliku môtlemise tähtsuse tôus, sest kui ei suuda riik, siis on ajaloost samal viisil meenutada kogukondlikku vastastikkust toetust.

Môeldes probleemile, kus kannatused on meile loomuse poolt määratult igavesed, nii nagu ka  lootus neid vältida, ma peaaegu tahaks loobuda Eesti ilusast tulevikust rääkimisest. See on ehk liiga radikaalne, ent kui keegi ütleb, et ta vôib elu paremaks muuta, siis ta ilmselt eksitab ennast ja ka teisi. Igal juhul vôite sel puhul naerda nii valituspoliitikutele kui ka radikaalsetele valitsuskukutajatele näkku. Kôige lôpuks tasub alati oma elu ka paremaks muuta, aga sel puhul ei tasu arvata, et kusagil eespool lôpevad kannatused otsa. Samal ajal aga vôib igaüks meist olla hoolivam oma ligimese suhtes, et kannatusi oleks kergem taluda. Nii vôiks ka elu hoolimata igavesest maisest hädaorust siiski elamisväärne olla.

---

[1] Tiit Tammaru, Kaja Kumer-Haukanõmm, Kristi Anniste, Diasporaa kujunemine", 
Tartu Ülikooli Välis-Eesti Uuringute Keskus

[2] http://www.independent.ie/opinion/columnists/kevin-myers/kevin-myers-selfloathing-and-selfregard-have-made-us-what-we-are-2434718.html

[3] http://www.guardian.co.uk/commentisfree/2011/sep/23/maciej-dakowicz-alcohol-cardiff

[4] Anniki Tikerpuu, "Laste ja perede arengukava", Sotsiaalministeerium

[5] http://epp.eurostat.ec.europa.eu/cache/ITY_OFFPUB/KS-SF-11-023/EN/KS-SF-11-023-EN.PDF

[6] http://eurasiagroup.net/pages/top-risks-2012#11

Teekond... 7.osa

23. detsember 2011

Hommikul kuivatasin kôik asjad. Kuna päike oli väga tugev, tundus, et see läheb kiiresti. Ometi oli kell juba peaaegu 10, kui asusin taas teele. Siit ka küsimus. Kuna keset päeva läheb päike väga palavaks ja nii on kasulikum kôndida hommikuses jaheduses, siis äkki peaks ikkagi märjad asjad panema kotti ja varem teele asuma? Samas ei tasu riskida. Kui on vôimalik kuivatada, siis tuleb seda alati kohe teha? Ma ei tea päris vastust.

Sel hommikul teen veel ühe olulise muudatuse. Kuna eespool on wilderness ja ma pean siitsamast uuesti läbi tulema tagasiteel, siis vôin metsa alla ärapeidetuna maha jätta oma telgi, kaks veepudelit ja kaartide-raamatute paki. Kokku on mahajäetud kraami vähemalt 5 kilo ja mul on tunne, et selga vôetud seljakott seevastu ei kaalu enam midagi. Taoline tunne aga teeb iga matkaselli alati rôômsaks. Väljaarvatud, kui oled kôrbes ja annaksid palju, et saaksid tassida paari lisakilo vett.

Tee viis kohe mäkke ja läbi tiheda vihmast vettinud vôsa, mis mind kohe ka läbimärjaks tegi. Seal sain järsku ka aru, miks Austraalias kasutatakse matkamise tähistamiseks sôna “bushwalking”. Tôepoolest, pôôsastest läbisurumisega tuleb Sul igal juhul tegeleda, niipea kui suuremalt teelt kôrvale astuda. Oma varustuse puhul leian ainsa reservatsiooniga, et kui mu pôhjamaisesse loodusesse môeldud matkapüksid saavad märjaks, siis hakkavad nad raskelt liibuma jalgade ümber, ning muutuvad takistavaks just mäkketôusul, kus sa pead igal juhul jalgu veidi tôstma. Seepärast on vist tôesti parem proovida vanade oz-i matkahullude kombinatsiooni lühikestest pükstest ja geiteritest.

Umbes 1300 meetri kôrgusel jôuan ma sohu. Austraalia Alpid on väga vanad ja kulunud mäed, mis toimib sarnaselt ka nende mägijärvede kohta. Need on lihtsalt kinni kasvanud ôôdsuva pinnasega soodeks ja rabadeks. Kergema seljakotiga on tulek lihtne olnud ja ma ei soovi isegi teha pausi, kui jôuan soosaarele, mida teinekord on kasutatud ka telkimisplatsina. Täna ei ole siin kedagi, aga ümbrus on teadagi maaliline. Platsilt ära minnes kaotan raja esimest korda tôsiselt silmist. Lähen paarkümmend meetrit mööda mingit loomarada ja siis järsku lôpeb see otsa. Trambrin vasakule ja paremale – ei midagi. Äraeksimist ma ei karda. Kaardi järgi läheb rada loodesse ja seal eespool on umbes 2 kilomeetri kaugusel kas jôgi vôi sellega ristuv looduskaitseala rangerite tee. Samas ei meeldi mulle väga môte hakata siin soos lihtsalt suuna järgi madistama. Otsustan, et teen ümber laagripaiga, kui viimase kindla punkti, umbes 100 meetri kauguselt ühe poolringi. Varem vôi hiljem peaksin minu tee nii ristuma tôelise rajaga. Jôuan käjja ligi 50 meetrit ja tôepoolest avastan enda ees väga selgelt sissetambitud raja.

Selles osas metsas on nüüd selgelt näha mitmeid siinsete mustade sipelgate savist pilvelôhkujaid ehk ligi pooleteise meetri kôrguseid oranzhe koonuseid.

Nii reipalt kôndides märkan, et teisel pool orgu tuleb mulle mäeotsas vastu väga sünge pilv. “Good day, how do you do,” küsin viisakalt. Pilv raksatab vastuseks ja alustab ühte neist troopilistest vihmadest, mida ükski matkasell eriti ei armasta. Ma olin just ära kuivanud, nii et nüüd panin jope kiiresti selga. Tegemist on veidi liiga raske Nike’i spordijopega, mis ei ole spetsiaalselt ette nähtud pikemaks vihmapeletamiseks. Mina vôtsin ta kaasa seepärast, et olin selle ära rikkunud Klassi teleseriaali tegemisel kogemata mingit väga tugevat värvi selle varukatele raputades, siis kui püüdsin kunstnikku aidata. Môtlesin, et kesse metsas ikka küsib, mis maalritöôd ma teen. Igal juhul on taas ôige pea tunne, et jopest ei ole mingit kasu, kui pôôsad suruvad oma märjad oksad hellalt su ümber ja mägine äike laseb lisaks kôigele järsku ka hernesuurusi raheteri sadada. Rada mu ees muutub liiva keerutavaks väikeseks jôeks. Kas jääda seisma ja oodata? Tean, et kolme kilomeetri kaugusel peaks olema looduskaitseala ranger’ite hütt. Selle poole ma siis raevukalt marsingi, samal ajal môtiskledes, et vôib-olla ei ole kôige targem idee mägedes äikese ajal liikuda...

Ühel hetkel jôuan pôôsastest välja ja minu ees on järjekordne org, mida kaunistab justnimelt seesama vihm. Teepeale jääb risti jôgi, täpselt nagu kaart oli lubanud. Koos vihmaga on veetase tôusnud. Pistan matkakepi vette, see pakub juba kalda ääres selgelt üle pôlve sügavust. Samas peaks see olema kaardi järgi koolmekoht. Kuna ma olen niigi läbimärg, siis otsustan, et ei ole mingit pôhjust korraks riideid seljast vôtta. 

Matkakeppidega teed kombates astun üsna kiire vooluga mägijôkke. Önneks ei ulatu veetase ka üle puusa, nii et seljakott jääb puutumata.  Teisel pool jôge vaatavad mind aga juba uudishimulikud kängurud. Ma ei suuda kiusatusele vastu panna ja filmin ja pildistan neid.  Hoolimata külmast jôuan môtelda, et Alexandre Milne pidi olema näinud päris kängurusuid, sest emade ja väikeste Ruude suhe on täpselt selline, nagu “Karupoeg Puhhi” raamatus kirjeldatud. Mônikord on väike Ruu hopsti kukrusse hüppanud nii, et sealt paistavad välja ainult ta jalad. Mônikord aga keerab ta ennast ringi ja sööb siis rohtu samal ajal, kui ema kummardab. Pärast viljastamist sünnitab känguru poja peale umbes 35 päeva kestnud rasedust. Sealt edasi on aga väike Ruu kukrus veel umbes 11 kuud, aga ka siis ei pruugi ta kohe ära minna. Nägin ka kuidas üks juba suhteliselt kogukas memmepoeg üritas uuesti kukrusse pugeda ja ema tegi ima esikäppadega tema suunas seepeale kratsivaid liigutusi, et teda eemale ajada. On aeg hakata iseseisvalt elama, järeltulija!

Vaadates känguru esikäppasid, mis on üsna mitme funktsiooniga ja päris osavad, môtlen ma, et ôigupoolest on kängurud ju esimesed imetajad, kes on tôusnud elama tagajalgadele. Nagu kunagi üks bioloog tähendas, olid sipelgad esimesed olevused, kelle ühiskonnast toimus tööjaotus, mis potentsiaalselt andis neile suure evolutsioonilise eelise. On olemas koguni üks ulmejutt, kus inimesed satuvad marsile, aga sealsed intelligentsed elanikud on justnimelt sipelgad. Praegu tundub mulle, et kängurud on omal imelikul moel hästi inimlikult äratuntavate emotsioonidega.

Vihm on just lôppenud. 

Kuid aitab juba loodustunnist. Rangerite hütt oli korralikult lukustatud, kuid ônneks oli ukse ees väike verandamoodi katusealune. Seal vahetan riided, et nüüd veidi sooja saada. See on esimene kord kogu matka jooksul, kus ma panen selga fliisi. Aga ikka on veel külm. Lôdisen ja môtlen. Söön igaks juhuks paar müslibatooni, et energiat saada. Öigupoolest praegu saan aru, ka kogu olukorra suhtelisest ohtlikusest. Ka parima tahtmise juures on lähim inimasundus minu juurest vähemalt kahe päeva kaugusel. Telefonil levi ei ole. Lootus, et keegi praegu sinna tuleb, vahetult enne jôule, on väga väike. Järelikult ma pean ise igal juhul hakkama saama. Nii ma siis keksin jalalt jalale ja ootan. Tunni. Kaks. Ja siis jääb vihm järele. Maa aurab ja ka päike tuleb uuesti välja. Pakin märja joppe seljakoti peale ja veidi niiske fliisi seljakoti sisse ja lähen edasi. Kui juba kôndida, siis annab liikumine sooja. Vahepeal olin ka sokkidest vee välja väänanud, kuid tossude kuivatamisel ei ole môtet. Nüüd hakkan aru saama, et olen endale muretsenud tôelised imejalanôud, sest mul ei ole ikka veel ühtegi villi. Öigupoolest tuleb esimene vill hoppis näpu peale, sest ka matkakepi viibutamine hôôrub vastu nahka.

Seda pilti mina ei teinud, aga sellist "ussi" nägin küll. 

Tundub, et floora ja fauna muutuvad veidi. Näen nüüd ka teist liiki kängurusid. Nad väiksemad, aremad ja palju kiiremad. Raamatu järgi tuleks neid kutsuda koguni wallaby-deks. Ma ei julge ütelda, kas tegemist on soo vôi mägi wallaby’ga. Paar kilomeetrit astutud, näed silmanurgast,kuidas paar meetrit minust eespool midagi musta voogab rohu sees. Välgust rabatuna peatun. Lapse käsivarre jämedune must madu kaob head-aega ütlemata kôrge rohu sisse. See on punakôhuline must madu. Mürgine, aga mitte tingimata eluohtlik. Arvestades, et mul ei ole mingit vôimalust abi kutsuda vôi ise mürgiannusega arstini jalutada, ei ole mul midagi selle vastu, et ta endale kusagil mujal tegevust leiab. Natuke järele môeldes, tundus selle mao tegevus täpses vastavuses loodusraamatule. Ka temal oli olnud külm vihma ajal ning ta tuli tee peale päikese kätte leesitama, sest kuni kuulis raskesammulise saarlase lähenemist.

Seejärel läheb tee uuesti mäkke. Väga raskelt läheb mäkke. Läheb nii, nagu Eestis ei lähe kunagi. Korraga on tôusu jälle 500 meetrit. Ümberringi on kaardi järgi wilderness, kus ei ole isegi enam looduspargile tavalist rajamärgistust. Küll aga on esimese kuru harjal ... helikopteri maandumisplats. Nii pean ma vähemalt uskuma raamatut, et suurtest puudest puhastatud umbes 50 meetri läbimööduga vôsastunud lagendik, on môeldud helikopteri maandumiseks. Väga huvitav.  Teisel pool kuru jôuan veel ühe rabani, kus kasvab kanarbik ja puud on väändunud nagu nôjafilmi dekoratsioonis.

Sel ôhtul on tuju hea ja maastik vaheldusrikkalt aina ilusam. Öhus on ka punaste peade ja kôhtudega papagoisid, keda ma ei oska määratleda. Vahetult enne päikeseloojangut jôuan Oldfieldi hütini. Täna on see ainult minu päralt. Hütis on kaks tuba, kus on vôimalik pôrandal magada ja ühes toas ka kamin – kolle. Teen endale nüüd ühe pakisupi. Kurri kana supi, millele lisan veel paki hiina nuudleid. Tulemus oli üpris vürtsikas, nii et pidin kôvasti vett peale jooma.  Ja siis saabub ka rahu, nagu ikka kui sa ahju ees tuld vaatad.

See inimene, kes on 23. Detsembril kusagil Austraalia tühjuses üks kamina ees, peab olema veidi imelik. Ma ühteaegu olen ja ei ole ônnelik. Sel aastal valmis mul film, mida ma tegelikult olin soovinud teha juba 10 aastat, sest tolle Croissanti esimest ideed tutvustasin oma ôppejôududele Ameerikas juba 1999. aastal. Lihtne film, aga selle ettevalmistamine oli kui alandlikkuse ülikool vôi “läbi kôrbe minek”. Kuna meie projekti lükati mitmeid kordi tagasi Prantsusmaal, siis pidin ju seda kuidagi endale seletama. Üks oli selge, selle rezhissööri ideed ei müünud ennast hästi ja see sundis endas palju kahtlema. Ja nüüd, kui film on valmis, siis ei tea ma loomulikult enam, kas kôik ohverdused selle nimel väärisid ühte elu, mis mul on elada. Jah, sel aastal juhtus veel nii môndagi. Ka isiklikus elus.
Taevas on jällegi täiesti selge. Ja omal moel ka minu pea. Ma tahaks kohe hakata ümber kirjutama oma uut stsenaariumi. Tahaks nüüd kohe uuesti tööle hakata ja tegelikult ongi raske matkata, kui Sa tahaksid kohe jälle kirjutama hakata... Aga just seda tunnet oligi vaja, et vôiksin asuda tagasiteele. 3 päeva tsivilisatsioonini.

Kui ma juba magasin, äratas mind krabistamine. Panin pealambi tule pôlema ja märkasin väga paksu kassi suurust opossumit mulle vastu vaatamas. Tema väga suured silmad olid veidi nôutud. Igal juhul ei arvanud ta sugugi, et peaks nüüd kohe ära jooksma. Urisesid looma moodi. See teda ei heidutanud. Seejärel haarasin pôlemata jäänud oksa. Nüüd loivas ta laisalt teise tuppa. Häirituna läksin talle sinna järgi, kuid esimese hooga ei näinud teda kusagil. Alles hiljem taipasin üles vaadata. See paks kass jooksis üllatavalt väledalt mööda seina, kuni lôpuks kadus katuselaudade vahele.

Kuid te arvate, et lugu sellega lôppes, siis eksite. Kuna ta oli minu toidupakist välja kiskunud teise karri supi paki, siis jätsin selle sinnasamasse. Ülejäänud toidu keerasin korralikumalt kokku ja peitsin seljakoti sügavusse. Neetud unehäirija tuli veel kolm korda tagasi, viimase korra eel seadsin aga valmis fotoaparaadi, et vähemalt mingit tolku tema käikudest oleks. Välklambi sähvatus oli lôpuks aga ka tema jaoks liig. Igal juhul sain magada hommikuni, mil leidsin maja eest tühjad söödud pakisupi ümbrise. Vaene loom, môtlesin hommikuvalgues. Ma loodan, et Sa selle karri siiski üle elad.

Sellega ma ka oma Austraalia blogi lôpetan praegu. Sest töö vajab nüüd tegemist. Kokku tuli mul kilomeetreid 147, sest tagasiteel jôudsin veel käjja ka Austraalia kôrgeima tipu, Kosciuszko mäe, otsas. Ikka vihmaga. Ja siis sôitsin autoga mere äärde. Aga muidugi tahaks ühel päeval tagasi sinna, sest ma alles sain jälle matkamaitse suhu. Ja esimene vill jalgadele tekkis alles 6. päeval. Sel viimasel päeval juhtus lôpuks ka see, et nägin goannat ja kôrvetasin ennast päikese käes väheke ära. 

Ma arvan, et on aeg asuda tagasiteele.  Viimaseks filmiks valisin 5. päeval tehtud pildi, mis meenutas järsku, et "Mad Max" oli ju ka Austraalia film. Huvitav on vaid see, et rezhissöör George Miller on praegu maailmale rohkem tuntud kui "Happy feet" produtsent ja lavastaja. Omamoodi ongi Austraalia sümboliks, kus üks immigrantide ühiskond igatses Euroopat, pani oma linnadele ja tänavatele Euroopa nimesid, nende kôrgeim mäetipp on nimetatud poola iseseisvuskangelase järgi ja ometi ütlesid austraalased II maailmasôja ajal Inglismaale, et nad ei saada enam sôdureid Euroopasse, sest Vaikne Ookean oli ise kujunenud strateegiliseks liivakastiks. Sealt edasi on Austraalia  liikunud aina USA suunas. Nii nagu enamus nende edukatest filmilavastajatest. 

Mina aga lähen mööda seda teed koju.  

Teekond... 6. osa

Teine päev rajal. 

22. dets. 2011

Kell 8.35. Aeg on teele asuda. Ümberringi on valge pilv. 

Hommik on udune ja kogu öö oli sadanud. Kôrgust ei ole kuigi palju. GPS näitab vaid 1323 m, aga ma olen ikkagi pilve sees. Öö jooksul selgus, et maapind oli telgi all ikka veidi kaldu ja nii ma kippusin libisema jalgadega vastu telgi äärt. Selle tulemusena, oli nüüd magamiskott jalgade juurest üsna märg. Märgade asjade kotti pakkimine ei ole kindlasti see, mis matkaselli tuju rôômsaks teeb. Rahulolu tekitas ainult see, et minu môte ehitada telkmantlist telgile teine kiht, oli kokkuvôttes edukas, sest vähemalt telgi lagi ei olnud läbi lasknud. Üsna kurjalt kihistades vôtsin ka täiesti kuiva seljakoti välikäimlast välja. Hea seegi.

Eilne distant oli avalöögina juba seedimise segi paisanud. Nii ei tahtnudki ma hommikul palju muud, kui kahte müslibatooni. Päevas vôisin neid endale lubada viis. See oli hea, sest sööki oli niigi piiratudud koguses kaasas. Ka minu uued Salomoni saapad olid väga mônused, sest jalgades ei olnud mingit märki tulevastest villidest. Vôis jälle teele asuda, teadmisega, et täna sisenen juba alale, kus ei ole enam autode pinnasteesid.

Esialgne tee viis mäest alla, kus kohe kohtusin ühe noorte inimeste paariga. Neil oli keel vestil, aga nad jôudsid siiski uhkusega ütelda, et ka nemad on läbinud kogu raja Walhallast saadik. (655 km) Tundsin vaikselt kadedust, aga märkisin endamisi, et nende varustus sarnanes üsnagi minu omale, nii et vähemalt selles suhtes on kôik korras.

Minu tee viis orgu. Laskumist 400 meetrit, mis tundub taolisel matkal alati kuidagi raiskamisena. Kui ronida, siis ronida. Miks peab vahepeal ka laskuma, eriti teades, et pärast tuleb uuesti ronida. Sel hetkel aga turgatas mulle pähe ootamatu ja ebameeldiv môte. Samas tempos liikudes jôuan ma Kiandrasse küll jôulujärgsel päeval. Kirjelduste järgi on tegemist täiesti mahajäetud kohaga, kus vaid tööpäeviti asub kiirtee tehniline depoo. Oluline oli aga see, et järsku kujutasin ette, et asun mingi tee ääres, kus keegi ei soovi mind peale vôtta, sest kôik môistlikud inimesed on jôuluses pere rüppes. Ja nii ma nägin ennast seal istumas, ilma et pääseksin ôigel ajal tagasi Canberrasse. Samal hetkel sain aru, et olin teinud olulise vea. Tegelikult oleks palju motiveerivam olnud sôita kohe alguses kuhugi kaugusesse ja hakata sealt vaikselt tsivilisatsiooni poole tulema. Mida nüüd teha?

Motivatsioonile oli see tôsine madalrôhkkond. Pidin endale veelkord seletama, mis on kôige tähtsam minu retkes? Kordan, see on lihtsalt liikumine. Pigem sportlik sooritus ja vôimalus olla keset loodust, mitte kuhugi pärale jôudmine. Teen käigupealt oma plaani ringi. Lähen kolm päeva tundmatusse ja siis hakkan sealt tagasi tulema. Kui vähegi vôimalik, siis mingit muud teed pidi. Nii jääb 7. päev varusse. Niipea, kui iseendaga rahu tehtud, vôisin jälle edasi minna.

Nii jôudsin Orroli orgu. Muuseas, olin mööda tulnud endiste kosmose sidejaamade asukohast. Paberite järgi asusid NASA-l just sealkandis môned jaamad, mille abil muuhulgas peeti sidet ka ameeriklaste kuupeal käimisega 1969. aastal. Praegu ei ole seal enam 20 aastat midagi. See on ikka kummaline maa. Ühest küljest on tema valge inimese ajalugu väga lühikene – napilt 200 aastat ja teisest küljest matkan siin mööda maastikku, kus kohanimed peegeldavad kunagi asunud elu, mis nüüd on hüljatud. Näiteks orgu jôudes viis rada mööda kunagise taluniku hüttist, mida keegi enam ei kasuta. Kohanimed aga kônelevad Preeriakoera ojast, Surnud hobuse mäekurust jne. Justkui juba praegu oleks Austraalias meenutada juba kadunud idüllilist kuldaega...

Orroli org on koduks sadakonnale Austraalia Ida hallile kängurule. Nüüd oli neid juba selgemini näha kümne-kahekümne pealistes karjades puudevilus külitamas. Aeg ajalt môned asutasid ennast midagi huvitavamat tegema ja siis oli neil aega ka mind vaadata. Seejärel me vaatasime üksteist vastastikku.  Minu tulek neid eriti ei häirinud. Keset orgu tiirutasid aga ka suured valged linnud, mida ma esimese hooga oleksin isegi lühikaelalisteks luikedeks pidanud, aga nende lend oli liiga kiire. Veidi lähemale jôudes nägin, et tegemist oli suurte papagoidega, kellel valge keha kohale oli laubale sobitatud kollased ilusuled.  Raamatute järgi ma arvaks, et tegemist oli Väikese Corella nimelise linnuga. Muudest lindudest olin juba varem aru saanud, et harakaid on neil palju ja nad teevad kôige kummalisemalt musikaalseid hääli, samal ajal kui üks teatud tüüpi vareseid määgivad nagu ärajoonud häältega lambad. Minu lemmikud olid ikkagi kängurud. Üks ema hüppas mulle veidi uudishimulikult ligemale. Jah, uudishimulikud on nad küll. Väike ruu vaatas ka kukrust välja ka raputas pead. Ilmselt kärbeste pärast, keda siin orus oli palju. Samal ajal kui ema hakkas ühel hetkel oma esikäppadega pead sügama viisil, mida kasutavad tavaliselt multifilmide loomad. Pärisloomad nii nunnumeetri aldid tavaliselt ei ole.

Liigun Cotteri kuru poole. Rada keerab nüüd tôesti looduspargi rangerite pinnasteest kôrvale ja kulgeb edasi juba tihedate pôôsaste sees. Ja vaikselt jälle mäest ülesse. Just enne seda oli päike välja tulnud ja ma môtlesin, et kuivatan kôndides oma magamiskotti, mille olin kinnitanud seljakoti ülemisele osale. See oli vale otsus. Eelmise öö lausvihmast oli kogu vôsa ikka veel märg, nii et päikesest hoolimata olin varsti üleni vettinud. Korraga môtlesin vôrdluseks Malaisia vôi Indoneesia metsades peetud partisanisôdadele. Nähtavus on sisuliselt 0, sest tihe vôsa on kôrgem kui inimene. Kohati ei näe ma ka eespool asuvat rada. Kuidas küll sellises vôsas sôditakse? Hoian matkakeppe ettepoole suunatuna, et nad paljastavad eespool natuke maapinda ja selle järgi oskan aimata, kuhu rada suubub. Orjenteeruda oleks sellises metsas ka raske, sest kui taevas on pilves, ei ole vôsast välja näha ka mingeid olulisi orjentiire.

Siin on rada hetkel, kui seda veel pôôsaste seest näha vôis.

Mingil hetkel jôuan jôuan väiksema künka otsa, sest tee edasi enam ei tôuse. Kogu selle aja olen meelega kôvasti ragistanud, sest maod on ju üldiselt pigem ujedad loomad ja liiguvad mu teelt ära, kui nad kuulevad raskeid samme. Igaks juhuks koputan mahakukkunud puu rondile, et vaadata, kas keegi sealt minu tulekule reageeriks. Kui seda keegi ei tee, siis prantsatan istuma. Selle reegli olin juba ära ôppinud. Enne istumist, koputa veidi maapinda, sest esimese korraga olin sipelgapessa istunud. Siinsed mustad sipelgad elavadki peamiselt maa sees. Vôi siis teevad savist koonuseid nagu termiidid. (ma igaks juhuks sellest rohkem ei räägi, sest putukateadlane ei ole ma kindlasti) Niipea, kui raskelt istun ja lôôtsutades tardun, märkan kôike seda, mida liikudes ei näe.  Alusmets elab. Väikesi viiesentimeetriseid sisalikke jookseb siin ja seal. Alpine water skink, ütleb nende kohta raamat.

Camelback on kinnitatud seljakoti küljele.
Kôrval on veel näha varu veepudelit.
Ja üleval vihmaks valmis olevat jopet.

Samas avastan ka kaardilt, et paari kilomeetri pärast ristub minu rajaga Sawpit oja, kust soovitatakse vett vôtta. Öigupoolest saan aru järsku, et praeguse vihmaga ei ole veega tôesti probleeme. Olin juba terve päeva tarbinud ka ühest teisest ojast vôetud vett, mille sisse olin lasknud kaks veepuhastutabletti ja esialgu ma veel mürgituse jälgi ei tundnud. (Ehkki giidid olid hoiatanud, et rebased ja dingod jätavad teinekord ojadesse üsna ebameeldivaid baktereid. Muidu olevat aga mägede vesi pigem puhas.) See môte viib aga järgmiseni. Järelikult ei pruugi mul kaasas kanda lisa veepudelites oma 3 liitriga ehk 3 kilogrammiga. Lisaks hakkab mulle tunduma, et ka mu telk on pahatahtlike inimeste poolt liiga raskeks ehitatud. Esialgu vabanen veepudeli veest, sest mu Camelback on veel peaaegu täis. Päevas joon umbes 3 liitrit vett ja sellega pean järelikult arvestama, aga praegu näen kaardil, et mul on iga päev vähemalt kaks veevôtuks sobilikku jôge vôi oja . Nälga aga tôesti ei ole. Söön taas 2 müslibatooni ja sunnin ennast sinna juurde haukama Corizo vorstist ühte poolt.  

Vôsas rahmeldamine üldiselt motivatsiooni ei tôsta. Kui ma jôuan ojani, saan aru, et ka mu Salomoni Gore-tex saapad on täiesti märjad ja see môjub kui ootamatult vilkuma hakkav punane lambike tuumaelektrijaamas. Soojad märjad jalad on parim vôimalus matk pôrguks muuta, sest just nii tulevad villid. Läbinud ainult 15 kilomeetrit jään ma sinnasamasse kella 6 ajal laagrisse, et oma varustust kuivatada. Kuna loojanguni on 2,5 tundi jôuan avastada, et minu kaasavôetud kaardid on nüüd täiesti kasutud ja lisaks kaaluvad nad koos Australian Wildlife Key Guide’iga kindlasti oma kilo. Jôudu oleks veel, et edasi minna, aga veidi süngelt otsustan, et mul ei ole kiiret kuhugi. Asi, mis mind tôsiselt üllatab on see, et liikumiskiirus on tôesti vaid umbes 2 kilomeetrit tunnis, hoolimata sellest, et teoreetiliselt liigun ettekäidud raja peal. Sarnast kiirust arvestatakse ka näiteks Eesti käitseväes metsas liikumiseks. Ma ei ole sugugi laiselnud, sest lisaks veele tunnen, et mu riiete vesi on segunenud soolase higiga. 

Nii nägi minu ehitis välja hommikul,kui telk ei olnud enam trimmis.

Öhtune udu mähib mind keset vôsa pehmesse vatti. Tuju ei ole eriti hea. Loodan, et môni Austraalia kuulsatest madudest ei soovi minu telgiga tutvust teha. Seejärel môtlen aga juba meeleheitlikult, et kui täna öösel sajab sama moodi kui eile, siis hakkan kohe tagasi astuma. Igal juhul olen tsivilisatsioonist juba kahe päeva kaugusel. Samas otsustan sel öösel veelgi parandada telgi ja telkmantli sünergiat. Igale matkale tuleb kaasa vôtta veidi nööri, millega ei peagi kohe midagi peale hakkama, veidi pehmet traati ja isoleerpaela (gaffers tape). Nii valmib minul ehitis, mida üldiselt vôib pigem näha metsaskäimise ôpikutes päriselus. Olen selle üle uhke. Veidi hiljem hakkabki sadama. Uni aga tuleb sügav niipea, kui pea padjaks pandud jopele asetan.

Umbes kell 3 öösel ärkan ülesse. Taevas on jälle selgemast selgem. Lasen välja oma vett ja korraga on müstiliselt hea. Hirmu ei olegi. Aga kas sooviksin seda hetke jagada. Kui mul oleks vôluvôim ja lennutaksin kellegi oma lähedastest, siis ilmselt usuk too, et olen pahatahtlik. Pime ja niiske. Môtlen ühele tüdrukule, kes hoolitses hiljuti Poolas Ale Kino! festivalil rahvusvahelise zhürii eest. Väga kummaline tüdruk. Ta tôesti armastas vägivalda filmides, luges Stanislaw Lemi ulmeromaane, väitis, et vihkab lapsi ja satub ärevusse, kui ta kaaslane ei käi tänaval temast paremal pool. Kuid üle kôige ta vihkab seda, kui keegi vôôras teda peomeeleolus sôbralikult ôlale vôi käsivarrele patsutab. Kui seda tegi môni pahaaimamatu prantslane vôi itaallane, läks see tüdruk üleni kangeks ja üldiselt ütles, et see talle ei meeldi. Kui zhürii liikmed jäid kuhugi hiljaks, täitis tema silmi pôlgus ja katastroof. Ma arvasin hulk aega, et see on mingi kompleks, sest tema vanemate abielu oli ônnelik ja lapsepôlv idülliline. Veidi hirmutav, eks ole? Ja ometi ta nuttis, kui festival läbi sai ja tema hoolealused ära lendasid. Mine nüüd vôta kinni, mida inimene tahab. 

Mina muidugi lähen homme edasi ja mitte tagasi. 

Hommik jälle udus. Eespool on mägi, mida pean ületama.